Ootasin oma esimest rasedust 5 aastat

Mida nende aastate jooksul kogesin, tundsin, 

proovisin, katsetasin ja läbi elasin!



Eellugu - viljakus enne lapsesoovi

Minu esimene menstruatsioon algas ilmselt 13-14aastaselt. Täpsemalt isegi enam ei mäleta. Aga juba siis olid mu päevad väga ebaregulaarsed. Nii noore tüdrukuna ei näinud ma aga selles mingit probleemi, arvasin, et ju nii peabki algul olema. Ja tol ajal polnud ka väga tavaline sellel teemal emaga rääkida ja nii ta jäi.

Seniks, kuni olin oma esimeses püsivad paarisuhtes ja pidin leidma viisi raseduse vältimiseks. Mäletan, et tundsin juba siis huvi, et kas pillid on ikka kõige parem lahendus, kuna mu tsükkel on väga lünklik. Arst leidis 5-minutiga, et pillid ongi siin kõige õigem lahendus, reguleerib tsüklit ja hoiab soovimatu raseduse ära. Ja nii ma neid eeskujulikult krõbistama hakkasin.

Mõni aasta hiljem tabas mind väga ootamatult tugev kõhuvalu. Too sama arst pani taas diagnoosi ja ravi 5-minutiga - kõhugripp. Tegelikult oli aga minu munajuhasse täiesti arusaamatul põhjusel kinni jäänud üks pisike embrüo ehk tekkinud oli emakaväline rasedus ja kõik lõppes sisemise verejooksu ning operatsiooniga. Täna on mul seetõttu ainult üks munajuha. Operatsioonist taastudes tundsin huvi, kuidas kogu juhtunu mu viljakust ja pereloomist mõjutab. Helikiirusel sain vastuseks, et mitte kuidagi, kõik jätkub endistviisi.

Ja nii jätkasin ma kergema südame ja kindlustundega oma teed ja ka hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite tarbimist.


Milliseid alternatiive proovisin?
Ajast, mil otsustasime, et oleme valmis pere looma, proovisin tohutult enda viljakust eri viisidel tõsta. Võtsin ka teadlikult rahulikult aega, sest teadsin, et ebaregulaarne tsükkel ja emakaväline rasedus kindlasti
mõjutavad seda protsessi.

Alustasin tavapärasest günekoloogi visiidist ja aastasest progesterooniravist, mis ei andnud muud tulemust peale tsükli reguleerimise. Sealt edasi sain endokrinoloogidelt diagnoosiks: polütsüstilised munasarjad ja kilpnäärme alatalitlus. Selle ravi oli veel karmim hormoonikompott, mis lõppes küll päevadega, aga tohututes valudes. See oli punkt, mil otsustasin, et ma ei taha enam neid keemilisi ravimeid ja soovin oma kehale anda puhkust ja leida alternatiive. Nende alternatiivide seas oli nõelravi ja Hiina taimeravi (nii Eestis, Peterburis kui ka Londonis), toitumisteraapia, holistiline regressiooniteraapia, kümned erinevad toidulisandid, mediteerimine, jooga jne.

Kogu elu keerleski selle ümber. Iga samm, iga mõte, iga otsus oli sõltuv minu viljakusest ja soovist saada emaks. Tohutu pingutus ja stress, mille iseenale tekitasin.

Viljatusravi ja kunstlik viljastamine

Viljatusravi algas olukorra kaardistamisest: eluviisi küsitlus, ultraheli, vereanalüüsid, spermaanalüüsid, laparospooline operatsioon. Kinnitati polütsüstiliste munasarjade sündroomi, kilpnäärme alatalitlust ja lisandus veel ka endometrioos. Mehe tulemused olid kõik suurepärased, mis oli suur kergendus.  

Pilt meie paari päeva vanusest embrüost - siirdamine, mis õnnestus

Seejärel püüdsime ise, küll ravimite abil, kuid siiski ise, ovulatsiooni esile kutsuda, kuid kahjuks ei andnud see loodetud tulemust, ent oli oluliseks infoks arstile edasiste plaanide tegemiseks. Järgmine samm oligi juba päris kunstlik viljastamine.

Meie esimene katse lõppes küll positiivse rasudestestiga, aga selle näit oli madal ja rasedus siiski katkes. Teine katse pidi toimuma külmutatud embrüost, kuid see jäi üldse ära, sest ülessulatatud embrüo ei arenenud edasi. Kolmas katse õnnestus.

Kokku kulus sellele ravile ca 1,5 aastat, mis on väga hea tulemus, sest üldiselt läheb rohkem aastaid, kuna kõik lihtsalt võtabki aega: ravitsükkel, sellest taastumine, ravijärjekorrad jne.

Olgugi, et minu soov oli viljatusravi alustades puhata neist tohututest püüdlustest, siis esimene ebaõnnestunud katse tõukas mu taas tagasi samasse mustrisse, mille murdis teine ärajäänud katse. Suutsin imekombel siis tõeliselt vabaks lasta, julgesin unistada ilma hirmuta, märkasin positiivseid märke ja usun, et just tänu sellele meie kolmas katse õnnestus!


Sel teekonnal oli väga palju raskeid emotsioone:
  • tundsin, et ma ei ole piisavalt naine, kuna ei suuda rasestuda ja oma mehele peret pakkuda;
  • kartsin, et ma ei saagi mitte kunagi emaks;
  • tundsin ärevust, sest ma ei saanud kontrollida, mis mu kehaga toimub ja kui kaua kõik võib aega võtta;
  • mu vererõhk tõusis lakke ja pisarad olid kurgus iga kord, kui keegi küsis, millal meie lapsed saame või mida me jokutame;
  • tundsin tohutut ebaõiglust: miks mina, kes niiväga pingutab ja soovib, ei saa lapsi ja samal ajal on paari, kel õnnestub see lihtsalt kogemata.

Minu lugu on salvestatud ka PODCASTi
KUULA SIIT
Ja kuulatav ka INSTAGRAM-TV videona
VAATA SIIT